„Töö saviväljal” ehk saviteraapia on loovprotsess, mis annab võimaluse ennast ja oma tundeid nii sõnaliselt kui kehaliselt väljendada hoitud turvalises keskkonnas. Koostöös Tallinna Laste Tugikeskusega oleme kirja pannud savitöö meetodi tutvustuse. Selle meetodi töötas välja prof. Heinz Deuser Saksamaal aastatel 1970-1980, kasutades sealjuures järgnevaid psühholoogilisi ja pedagoogilisi teooriaid: humanistlik psühholoogia (A.Maslow jt), C.R.Jungi psühholoogiline kontseptsioon (sümbolid, arheotüübid, müüdid), Piaget arenguteooria, Winnicott’i suhete arengu teooria, Bowlby kiindumussuhte teooria.

Saviteraapial on selged piirid ja samas ka piiramatud võimalused. On kast saviga, kauss veega, turvaline inimene (saatja) istub kõrval, on topelt „hoidmine“. Materjali on piisavalt, see ei hakka vastu, ei saa haiget, ükskõik, mida temaga teed. Suurt hulka savi saab kasutada milleks iganes: midagi valmis teha, näidata, tunda, millestki vabaneda, vormida, hoida, haarata, puudutada, hoolitseda…

Kätega savi ja vee puudutamine annab mõnusa tunde ning käed ja sõrmed muutuvad osavamaks.

Kõik mis meiega elu jooksul juhtub, jääb meie kehasse reaalsete pingetena lihastes, elundites ja kudedes. Saviteraapia on loovprotsess, mis annab võimaluse oma tundeid kehaliselt välja reageerida, toime tulla selle TEISEGA. Saab haarata, võtta, olla agressiivne, rünnata, väljendada oma jõudu, viha ja raevu või ahastust, kurbust, nn “võidelda draakoniga”, mis on konflikti ja selle lahendamise sümboliks.